Purjetades Peipsil

Alljärgnev lugu on kokkuvõte veidi pikemast analüüsist, mille on kirja pannud  Tom Kintz, CPYB – ajakirja “Multihull World” toimetaja

Kas sinu järgmine purjekruiser võiks olla trimaraan? Selle valiku toetuseks võib olla päris asjalikke põhjuseid.

Veidi ajalugu

Kuuekümnendatel aastatel otsustasid paljud iseseisvalt mõtlevad inimesed ehitada ise omale jaht ja seilata sellega maailma meredele. Mitmed nendest amatööride ehitatud paatidest olid ka trimaraanid. Mõned paadid olid ehitatud oskuslike meistrimeeste poolt ja kandsid oma meeskondi pikkadele merereisidele. Mõnede teiste ehitajad polnud nii oskuslikud ja kandsid saamatuid meeskondi, mis põhjustas hulga õnnetusi. Sellest negatiivsest mainest  üle saamiseks läks mitmekereliste paatide tööstusel aastaid.

Niisis, miks peaks tahtma trimaraani?

Iseehitatud trimaraanide vaimustus on enam-vähem läbi saanud ja viimastel aastatel on ehitatud vaid üksikuid suuri trimaraane. Mis siis juhtus kõikide nende eelmise sjaandi teisel poolel ehitatud trimraanidega? Paljud halvasti ehitatud eksemplarid on lihtsalt ära mädanenud. Teised, mis on hästi ehitatud ja hästi hooldatud, sõidavad meresid veel praegugi. Nendest paaditüüpidest võiks midagi ka omale valida.

Cross - üks populaarsemaid kruising trimaraane. Eriti Ameerikas leidub palju Norman Crossi disainiga 38-jalaseid.

Suured kolmekerelised kruiserid ei ole saavutanud sellist laia heakskiitu turgude poolt nagu seda on saavutanud sama klassi katamaraanid. See ei tähenda sugugi, et kruiser trimaraan poleks piisavalt ohutu sinna ja tagasi sõitmiseks kahekerelisega võrreldes. Tänu väiksemale populaarsusele on trimaraani hind oluliselt madalam, kui sama suurel katamaraanil. Loomulikult on kolmekerelise nagu ka iga muu jahi ostu eel vajalik põhjalik uuring  veendumaks, et ostad ikka kalliskivi mitte telliskivi.

Katamaraanide ja trimaraanide võrdlus

Kahe- ja kolmekereliste vahel on olemas erinevused, millest on kasulik teadlik olla. Alljärgnev on pigem üldistused kui raudsed rusikareeglid:

1. Tüüpiline kolmekereline kruiser purjetab veidi paremini kui võrreldav kahekereline. Sellel pole midagi pistmist kerede arvuga. Kõik purjekad on omamoodi kompromissid ja trimaraani projekteerimise lähtekohad on veidi lähemal sooritusvõime skaala otsale ja veidi kaugemal mugavuse ja mahutavuse skaala otsast. Üldjuhul kipub olema nii, et mida rohkem mugavust on ette antud veeliini pikkusesse surutud, seda vähem on ruumi purjetamisomadustele ja vastupidi.

2. Trimaraane on „lõbusam“ roolida kui katamaraane. Katamaraanide roolid, eriti need, mis on hüdrauliliselt võimendatud, annavd edasi väga vähe „tunnetust“. Trimaraanide roolid on enamasti palju tundlikumad. Trimaraani maksimaalne sõidukreen on ca 10-12 kraadi, katamaraani ca 5 vastu. Trimaraanil on lihtne pressimise tihedust, jälgides tuulealuse (ujuki) ama süvist. Trimaraanid paudivad kiiremini ja kindlamalt kui katamaraanid. Enamuse trimaraanide amade veetakistus on väga väike ega tekita pööramisel nii suurt takistust kui katamaraanide sügaval istuvad kered.

3. Suurema osa kolmekereliste kruiserite eluruumid piirnevad keskmise kerega, millele mõnel juhul lisanduvad „laiendused“ tiibades keskmise kere ja amade vahel. Majutuse poolest on nad lähemal ühekerelisele kui kahekerelisele. Trimaraanide amades on tavaliselt luukide tagused panipaigad kuhu saab paigutada kergemaid ja mahukamaid esemeid. Raskem proviant tuleb siiski alati paigutada keskmisesse keresse.

Veel kaalutlusi

Trimaraanid on veidi laiemad kui sama klassi katamaraanid. Lai kere ei mahu mitmetele lippidele ja kitsaks võib jääda ka sildumispoomide vahel. Lähtuvalt väikesest tootmismahust on trimaraanid kindlustusfirmadele üpris tundmatud, mis raskendab nende kindlustamist. Kitsas järelturg põhjustab trimaraani müümisel palju pikema müügiaja. Võimalik ostjate ring on kitsas ja hajus ning tähelepanu saamine oma paadile võib võtta parasjagu aega.

Kokkuvõtteks

Kui su eelarve on piiratud ega võimalda osta kahekerelist kruiserit ja monohull tundub liialt kõikuv, võib kolmekerline matkapurjekas olla täiesti arvestatav võimalus. Vajalik mugavus ja merekindlus võivad etteantud summa puhul kõige varem vastu tulla just trimaraaniga ja kauged veed võivad osutuda lähemaks kui oskad hetkel ette kujutada.

Eelmisel aastal purjetasime vend Ahtiga avastusretkele Piirissaarele. Sel aastal otsustasime seada sihi teisele poole – põhja! Et ma polnud ka sõber Ilmarit tükk aega näinud, otsustasime minna kolmekesi.

Nagu kombeks, algab iga asi omal ajal või natuke hiljem. Seekord siis hiljem, sest vend Ahti kui HAPPY CAT VISION´i testkipper osales Tallinna Merepäevade Boat Show´l demonstratsioonesinemisegaega saanud sealt piisavalt vara tulema. Aga se´st pole miskit.

Esimese päeva õhtu

Kella poole kaheksaks oli kogu hädavajalik proviant peale laaditud ja andsime Varnjast otsad. Seega tõotas esimese päeva teekond kujuneda suhteliselt lühikeseks, sest pimeda peale ei tahtnud me oma randumisega jääda. Nii oligi – olemasoleva tuulega suutsime purjetada välja järvele aga tagasi tulekuks pidime kasutama bensiinipurjede abi. Esimene ööbimine – Kolkja muuseumi kanalis.

Hommikul ärkasin enne teisi ja hakkasin kohe asju kokku pakkima, et sellel korral saaks korraliku päevatee pikkuse. Startisime ca kell 7. Tuul muudkui tõusis ja oli puha tagant poolt ehk lõuna-kagust. Laevuke lausa lendas ja ka laine muudkui tõusis. Millalgi Nina küla juures otsustas ülejäänud seltkond tagasi magama minna. Ja minul ei jäänud muud suurt üle kui roolis püsida.

Keskpäeva paiku hakkasime vääramatult jõudma Mustvee sadamasse. Kerge visuaalne uuring ja sadam oligi leitud. Lihtne tegelikult – kohe piirivalve tornist paremal. Tegemist on peaaegu päris sadamaga. Kaid ja laevad on täitsa olemas. Samas tundub, et ehitus on poolikuks jäänud. Tükati on sadamas kaide asemel betoonist ja terasest vindilõhkujad ja ühel hetkel tundub hoopis, et projekteerija on olnud teadmstuses pollarite rolli suhtes – neid lihtsalt ei ole.

Ent aitab virisemisest – sadamasse oli meile vastu tulnud kohaliku jahtklubi kommodoor (niimoodi oli kirjas nimekaardil) ja Vabatahtliku Järvepääste juht. Pidulik, väga pidulik! Kogu meie sadamas seismise aja oli tunne, et tegemist on vähemalt sama suure sündmusega Mustvee jaoks kui Tallinnale oli “Krusensterni” külaskäik.

"Maarja" Mustvee sadamas

Arvestades, et Ahti pidi kindlasti järgmise päeva õhtuks kuhugi kella peale jõudma, alustasime oma tagasiteed kell neli pealelõunal. Tuul oli kümme meetrit sekundis otse vastu ja lained olid kah sellele vastavad. Seega: krüssu! Kahjuks selles osas ei ole mitmekereline laev sugugi oma parimas sõiduvees… Siiski – liikusime päris kenasti.

Ja õhtuks jõudsime välja Sassukvere sadamasse. Päris huvitav koht. Selline “sadam künka taga”. Nii hästi peidus, et kui mul poleks kepsus koordinaate olnud, siis oleksime võinud kahekümne meetri kauguselt mööda sõita ilma et keegi oleks midagi märganud. Kobisime siis magama ja peale kosutavat hommikust putru jätkasime teed.

Hommikul selgus, et tuul puhub jätkuvalt samast suunast, ehk siis otse silmaauku ja hakkab tasapisi nõrgenema. Pärast paari krüssuotsa, mis meid väga vähe soovitud suunas edasi viisid sündis otsus – bensiinipurjed… ja mõne tunni pärast olime tagasi Varnjas.

Tuult bensiinipurjedesse!

Kokkuvõtteks kulus Varnja-Mustvee-Varnja reisi peale umbes 43 tundi, mille sisse mahtus kaks ööbimist ja kolm tundi Mustvees kohalike vaatamisväärsustega (baar “Piraat Toomas”, kirik…) tutvumist. Soovitada võib sellise reisi kogupikkuseks “reede peale tööd kuni pühapäeva õhtuni”. Vastavalt soovile ja tuulele on võimalik ööbida tee peale jäävates ettevõtetes ja kohtades:

Nina Kordon

Nina Puhkemaja

Wiilipu Puhkemaja

Aarde Villa

või Sassukvere sadamas, kus aga puuduvad mistahes teenused ja tingimused

Kapten Peipuse selle suve üks eesmärke on leida mõned sobilikud kavad asutuste suvepäevade korraldamiseks purjetades Peipsil. Siin üks kirjeldus reisist Varnja-Pusi-Varnja, peatusega Kolkja muuseumis, lõunasöögiga Nina Kordonis ja Kallaste kaljude vaatamisega.

Seltskond purjekal. Peremehe moega mees pole mitte kapten vaid firmajuht.

Üks esimesi julgeid firmasid, kelle suvepäevad said teoks Peipsil purjetades, on Termopilt OÜ. Kapten Peipus pakkus välja päevase purjereisi Peipsil, algusega Varnjas ja lõpuga Pusi külas Willipu Puhkemajas.

Väljasõit oli planeeritud kella 10-ks ja umbes sel ajal või natuke hiljem õnnestus ka sadamast lahkuda. Ilm oli mõnusalt soe ja tuul oli mõnusalt paras, jaht “liugles lainetel kui lind”. Planeeritud ajal – veidi varem kui 12, jõudsime esimesse vahepeatusesse – Kolkja Vanausuliste Muuseumi ette kanalisse. Reisiseltskond läks nautima kohaliku muuseumi väljapanekut ja samal ajal tegeles meeskond kapteni isikus paadil otsa ümber pööramisega.

Kapten, poole kohaga sadamapuksiir

Muuseum sai vaadatud, ja reis jätkus. Et aga tuul juhtus olema eriliselt soodne, tegi kapten kõik selleks, et reis liiga kiiresti ei läheks. Näiteks heiskasime ainult ühe purje, võimaliku kahe asemel.

Ja järgmisesse peatusesse jõudsimegi just parajal ajal. Ninaküla – kunagine veeteede sõlm Peispi keskosas. Nina otsas asub tuletorn, mis (üllatus-üllatus!) töötab – see tähendab, et öösiti vilgub. Suurem vaatamisväärsustega tutvumine jäi aga seekord tegemata, sest Nina Kordoni nimelises külalistemajas oli seltskonda ootamas kohaliku köögi traditsioonide järgi vaaritatud lõunasöök, kus pearoaks oli ahjus küpsetatud koha. Suurim elamus oli kindlasti söögi lõpuks samovarist pakutud tee koos kohaliku eripära – vahustatud suhkruga. Tee joomise juurde kuulus ka põhjalik kursus tee joomise traditsioonidest, mida siinkohal ei refereeri – kel huvi, see saab ise proovida.

Lõuna söödud, tagasi pardale ja… igatahes – põhja! Seekord siis õnneks ilmakaare mõttes. Ninakülast umbes 7 kilomeetrit põhja poole jääb piirkonna suurim linn – Kallaste. Linn kannab vene keeles nime Krasnaja Gorka, tulenevalt linna kohal paljanduvast punasest liivakivikaljust. Neid me siis vaatamas käisimegi. Kaljud vaadatud, ots ringi ja Pusi külla Willipu Puhkemaja juurde öömajale.

Purjereisi boonus - harjutus "Abandon Ship!"

Willipu rand on kena, lai, sooja veega ja liivane. Liivadega on aga Peipsis omamoodi lood. Kui eelmisel suvel olid liivad ennast kenasti paigutanud nii, et “Maarja” sai lausa kalda äärde sõita, siis sel suvel on lained, hoovused ja tormituuled tekitanud päris huvitava liivaseljandiku umbes 30 meetrit kaldast eemale. Muidu poleks sellest ju midagi, aga see liivaseljandik jääb just mõni sentimeeter liiga kõrgeks, et muidu nii vähese süvisega “Maarja” saaks sealt üle sõita. Tänu sellele õnnestus reisiseltskonnale pakkuda veel elamusi nagu jahi lahti lükkamine madalikult ja harjutus “abandon ship”. Igatahes sai päeva programm sellega läbi ja seltskonda tabas oodatud õhtune puhkus.

Sellel pildil teeb kapten tööd

Järgmise päeva programmis oli ainult üks punkt – tagasisõit. Kokkulepitud väljumise ajaks oli seltskond juba laevale kogunenud ja ootasid kaptenit (kes teatavasti saabub alati viimasena). Jaht põhjast lahti ja teekond võis alata. Kõikide suureks ülaltuseks võttis tagasitee palju vähem aega kui edasitee. Mis tegelikult polnud ka mingi ime, sest vahepeatused ja nendega seotud manööverdamine jäi sellel otsal ära. Igatahes olime juba kahe ja poole tunni pärast tagasi Varnjal ja võis hakata muljeid jagama.

Teatavasti toimus 11.juunil Alatskivil järjekordne sääsepüüdmise MM . Selle peaauhinna oli välja pannud Kapten Peipus – purjetamine kuuele Peipsil. Värske maailmameister Aare otsustas suursündmust tähistada koos teise suursündmusega ja võttis preemia välja oma sünnipäeval, 27.juunil.

Tulenevalt Aare ja tema sõprade hobidest kujunes sellest väljasõidust meeleolukas kalapüügireis. Kalu püüti välja päris mitu ja juttu sinna juurde sai veel palju suurema saagi jagu.

Kapteni ja meeskonna poolt veelkord Palju Õnne ja Kivi Kotti!

Kalamees Andres - selle reisi edukaim, oma esimese kalaga

Teine kalamees Toni, kellel päeva suurim (loomulikult) kala koos landiga ridva otsast jalga lasi või noh, lesta tõmbas

Iga kala sai detailideni jäädvustatud...

... ja dokumenteeritud

Aga naistel teises pardas jätkus juttu kauemaks!

Kalapüügi nipid: spinning ühes ja päikeseloojang teises käes. Ükski kala ei jää külmaks!

Tiheda püügitegevuse kõrvalt õnnestus sünnipäevalaps Aarel kõik täpselt jäädvustada - seejuures ka teised jäädvustajad

Jaan kohe käes! ja siis algab Eestis SUVI!

Peipsi järvel purjetamiseks on kah suvi parim aastaaeg.

Jaanipäeva eelsel ja järgneval nädalal saab järvel purjetada kuni 8 inimest 100 € eest.

…ja järvel ei ole sääski!

ESITLUS 18.06. kell 13:00 Pirital

Sellest suvest alates esindab Kapten Peipus Eestis Austria firma Grabner GmBH toodet HAPPY CAT – täisspuhutav katamaraan, mille lisavarustuse hulka kuuluvad nii trapets kui ka genaker ja loomulikult rannakäru.
HAPPY CAT´i perekonda kuulub hetkel turvalisem HAPPY CAT LIGHT ja sportlikum HAPPY CAT VISION. Peamine vahe on nende taglases. “Light” mudelil on mast meetri jagu lühem  ja purjepinda 2 m² vähem.

Tegemist on tõsise arendustöö tagajärgedega. Nimelt alustas Grabneri eelkäija Semperit täispuhutavate katamaraanide tootmist juba 50 aastat tagasi. Tolle aja suurimaks müügihitiks oli aastal 1970 valminud mudel KAT 416, millest kahjuks meil siin kuigi palju teada ei ole.

Tootearenduse tulemusel on paranenud purjetusomadused ja vähenenud kaal. Kasutusele on võetud täispuhutavate paatide jaoks innovatiivne vööri kuju ja suurendatud siserõhku. Viimase tulemusel on sündinud ainuke selle klassi alus maailmas, mille siserõhk on 0,3 bar. Suurem siserõhk – suurem jäikus – stabiilsem kuju – paremad sõiduomadused.

Täpsemat infot saat sellelt leheküljelt: HAPPY CAT VISION

Nagu näha saab trapetsis rippuda ka tuulevaikuses.

Kogemusi sõitmisest HCV “MereJänkuga” saab lugeda meie katsesõitja Ahti blogist

Teine selle aasta Peipsi kruiis väljub Varnja Kordoni kõrvalt 11.06. kell 9:00. Tagasi jõuame samasse pühapäeva pealelõunal.

Reisisihiks on Piirissaar, Mehikoorma, Meerapalu, Praaga, Laaksaare. Külastamise järjekord sõltub tuule suunast ja kapteni tujust. Nagu eelmine kord, pakume pardal matkastiilis toitlustamist (pudru, konservid). Ööbimine ühes sihtkohas on iga reisija oma varustusega.

Paku, kui palju oled nõus sellise reisi eest maksma. Pardale võtan kuus reisijat, kes on teinud parema pakkumise. Samaväärsete pakkumiste korral eelistan seltskondi.

Ja veel – see on selle suve viimane pakkumistega reis. Järgmistele panen hinna. Muidugi on alati võimalus omale tellida just selline kruiis nagu Teie ise tahate.

"Maarja" Piirissarel sadamas eelmise aasta suvel

Kruiis algab 4.juunil kell 9 Varnja Kordoni juurest. Pardale mahub kuni kuus reisijat. Eesmärgiks on purjetada piki rannikut põhja poole, külastades tee peal järveäärseid sadamaid ja maabumiskohti puhkeasutuste juures.

Ööbima jääme sinna kuhu õhtuks jõuame. Ööbimisvahendid nagu telk ja magamiskott on vaja endal kaasa võtta. Kruiisi jooksul toitlustame matka stiilis.

Kruiisile saamiseks saada pakkumine, kui palju oled nõus sellise matka eest maksma e-mailile: kapten@kaptenpeipus.ee hiljemalt reede kella 9-ks hommikul. Seejärel võtan ise ühendust. Samaväärsete või lähedaste pakkumiste puhul eelistan ühte tervet seltskonda. Samale aadressile võib saata ka kõiksugu asjasse puutuvaid küsimusi. Vastan.

Peatse kohtumiseni!

Varnja sadam

Selle aasta esimene purjetus sai tehtud 20. mail kui sõitsime koos pootsmaniga “Maarja” tema suvekoju Varnjasse – piirivalve kordoni kõrvale. Varnjas sai veel tehtud sisetöid ja nüüd on kõik hooajaks valmis.

Koos Päikesega suvekoju

Varnjasse saab Tartust Alatskivi poole sõites kuni Koosani, kus näitab viit “Varnja 11″. Varnjas tuleb sõita nii palju kui teed jätkub, siis paremale ja siis veel nii kaua kui teed jätkub.

Kõige kindlam on muidugi ette helistada 5837 5816või mailida kapten@kaptenpeipus.ee ja jahi saadavust saab kontrollida Kapteni Kalendrist.

Üks "Maarja" õdedest

Kuigi kalender näitab alles jaanuarit ja Peipsi kihab lätlastest, pole hooaeg enam kaugel – veel ainult kolm ja pool kuud on aega sinnamaani, kui navigatsioon lahti läheb.

Eelmisest hooajast on sel aastal mitu asja erinevad. Olulisem neist on kindlasti rahaühiku muutus. Ja seega on aeg avaldada uued hinnad.

Väljasõit järvele maksab 100€ kuuele inimesele. Iga järgmise inimese eest lisandub 10€. Ja kokku mahub paadile sõitjaid 11 tükki või 950 kilo – kumb number iganes enne täis saab.

Suvepäevaliste sõidutamine maksab 300€ päev. Sama palju maksab ka päevane sõit ühest kohast teise. Näiteks: Piirissaarele ja tagasi.

Mitmesugustest muudatustest ja täiendustest paadi juures annan teada edaspidiselt.