Purjetades Peipsil

Kapten Peipusel on suveks varutud laevastik kolmest HAPPY CAT ULTRALIGHT katamaraanist. Purjetus rannakatamaraaniga on kindlasti midagi sellist mida enamus veel ei ole kogenud. Ja kui sellise asjaga sõit on selge, siis peaksid kõik purjede all liikuvad alused olema hallatavad.

Kuigi räägitakse, et katamaraaniga pautimine pidi olema kõige keerulisem protseduur üldse, mida väikese purjekaga teha saab, siis tegelikult pole seal midagi erilist – lihtsalt foka tuleb pikemalt pakkis hoida… Aga sellest ehk pikemalt siis kui ma juba kohal olena ja tuul purjedes.

Seejuures on veel üks hea omadus – HAPPY CAT on purjetatav selle ranna ääres, kus sa parasjagu suvitad või ka suvepäevi ehk muud pidu pead. Noh, ütleme et mingisugune mõõt peaks sellel veekogul ikka olema nii tuul päris võsa vahel kinni ei ole.

Sobivad näiteks Peipsi, Saadjärv, Viljandi järv, Pangodi, Pühajärv, Võrtsjärv. Muidugi ka Väinameri.

Kolm katamaraani ja kapten ise tulevad üheks päevaks kohale 695€ eest. Ja kui sa üldse ei oska, siis muidugi õpetan ka.

Kui niisama soovi sõitu proovida plaaniga selline kena paat ka endale osta, siis ka seda saab – anna aga teada!

Selle aasta (2013) suve hakul 7-9.juunil korraldab HAPPY CAT katamaraanide tootja Grabner esimese üleilmalise kokkutuleku nende toodetud katamaraanidel sõitjatele. Lisaks HAPPY CAT kõikidele modifikatsioonidele on oodatud ka SEMPERIT nime kandvad alused.

Kokkutulek toimub Austrias, kohas nimega Ebensee.

Kõik õnnelikud HAPPY CAT omanikud on oodatud osalemiseks registreeruma

Demonstreeritakse ka uusi HAPPY CAT modifikatsioone.
  

Meremess on selleks korraks läbi saanud.

Külastajaid oli päris paras jagu ja nii mõnedki külastasid ka Kapten Peipust. Tänud neile kõigile – eriti suur tänu aga neile, kes ennast HAPPY CAT proovisõiduks kirja panid. Nüüd on veidi lihtsam hakata suve planeerima. Proovisõitudega alustan arvatavasti Juunis ja kõigi eelduste kohaselt saavad esimesed sõidud olema järvedel. Mere äärde jõuan peale Jaanipäeva.

Igatahes – kohtumiseni vee peal!

...juttu jätkub kauemaks

Ahoi!

Suvi algab!
Kapten Peipusega saab kohtuda Meremessil C-hoones.
Tule ja lepi kokku proovisõit HAPPY CAT katamaraaniga või mõnus “merereis” Võrtsjärvel trimaraaniga “Maarjaga”.

10-12.augustini korraldame koos Peipsi Jahtklubiga üle pika aja ühe eskaadrisõidu treilerjahtidele. Kindlasti on neid kunagi ammustel aegadel ennegi korraldatud aga mitte eriti viimastel kümnenditel.

Loodame osavõtjate seas näha kõiksuguseid treilerdatavaid jahte lähemalt ja kaugelt. Teadaolevalt on Eestis müüdud päris mitu MacGregorit ja kuuldavasti ka mõned Poola svertjahid – nendel oleks nüüd õige aeg omi eeliseid demonstreerida. pean siin silmas just võimalust liikuda maitsi ühest veekogust teise.

Eskaadrisõit algab kogunemisega ja registreerimisega Mehikoormas Beneport külalistemajas. Sealt alustame laupäeval, 11.augustil teekonda Pusi külla Kallaste külje alla Willipu külalistemajja, kus on plaanis peale kohalejõudmist ka jahid joonele panna ja väike võidusõit korraldada. Pärast võidusõitu on muidugi osavõtjate autasustamine ja õhtu pidulik osa muusika ja tantsuga.

Saab ka näha ja proovida HAPPY CAT kokkupandavaid katamaraane.

Nii Mehikoormas kui ka Pusi külas on võimalik jätta jahid kalda lähedale ankrusse. Halva ilma korral saab need jätta lähedalasuvatesse sadamatesse – Laaksaarde või Kallastele.

Stardimaks 2€/jm, mis arvestatakse poole meetri täpsusega. Lisaks inimese kohta 20€, mille eest saab süüa ja sauna. Ööbimine mujal kui paadis on omal kulul. Beneport külalistemaja on reserveeritud; Willipu ööbimiskohad tuleb broneerida endal.

Reisi saadab Peipsi Jahtklubi saatepaat.

Treileritelt saab jahid vette lasta Laaksaare sadamas. Sinna saab parkida ka autod ja tühjad treilerid. Laaksaare on üks väheseid väikelaevnike nõuetele vastavaid sadamaid Peipsi rannal.

Registreerida ja küsimustele vastuseid saab

kapten@kaptenpeipus.ee või telefonil 5837 5816, Kalle

20. juunil alustasin teist täiskpikkusega hooaega. Reservatsioonidega. Kõigepealt läks hooaja algusest tükk maad kaduma, sest sadamat ei olnud kuskilt lähedusest võtta. Ja siis teiseks olengi ma sel suvel peamiselt Laaksaares. See tähendab, et purjetan Lämmijärvel ja Piirissaarele. Pikemate otste jaoks üles Peipsile tuleb nimelt “Eesti väravatest” läbi sõita, mis kah omajagu aega ära võtab.

Niisiis – 20.juunil tähistas Asso oma sünnipäeva “Maarja” pardal. Tuult lubas 5 m/s. Nii lubas yr.no, mida ma pean suhteliselt usaldusväärseks, vähemalt tuule ennustamise suhtes. Tegelikult oli keskmiselt 8 ja korraks nägin isegi 12 m/s ära. Nii suure tuulega polnudki ma veel reisijaid sõidutanud. Igatahes kahe ja poole tunni pikkune laevareis käis Laaksaarest peaaegu Mehikoorma alla ja siis tagasi. Võrreldes Peipsiga on harjumatu see, et kallas on igal pool. Aga üks neist on vale.

Lämmijärv ja Simpsonite pilved - kes neid suudab lahuta?

Kas tõesti Venemaa vasakul?

Kõik teki alla! Sünnipäev pardal!

Pärast sööki...

Aga päästevestid olgu seljas!

Alljärgnev lugu on kokkuvõte veidi pikemast analüüsist, mille on kirja pannud  Tom Kintz, CPYB – ajakirja “Multihull World” toimetaja

Kas sinu järgmine purjekruiser võiks olla trimaraan? Selle valiku toetuseks võib olla päris asjalikke põhjuseid.

Veidi ajalugu

Kuuekümnendatel aastatel otsustasid paljud iseseisvalt mõtlevad inimesed ehitada ise omale jaht ja seilata sellega maailma meredele. Mitmed nendest amatööride ehitatud paatidest olid ka trimaraanid. Mõned paadid olid ehitatud oskuslike meistrimeeste poolt ja kandsid oma meeskondi pikkadele merereisidele. Mõnede teiste ehitajad polnud nii oskuslikud ja kandsid saamatuid meeskondi, mis põhjustas hulga õnnetusi. Sellest negatiivsest mainest  üle saamiseks läks mitmekereliste paatide tööstusel aastaid.

Niisis, miks peaks tahtma trimaraani?

Iseehitatud trimaraanide vaimustus on enam-vähem läbi saanud ja viimastel aastatel on ehitatud vaid üksikuid suuri trimaraane. Mis siis juhtus kõikide nende eelmise sjaandi teisel poolel ehitatud trimraanidega? Paljud halvasti ehitatud eksemplarid on lihtsalt ära mädanenud. Teised, mis on hästi ehitatud ja hästi hooldatud, sõidavad meresid veel praegugi. Nendest paaditüüpidest võiks midagi ka omale valida.

Cross - üks populaarsemaid kruising trimaraane. Eriti Ameerikas leidub palju Norman Crossi disainiga 38-jalaseid.

Suured kolmekerelised kruiserid ei ole saavutanud sellist laia heakskiitu turgude poolt nagu seda on saavutanud sama klassi katamaraanid. See ei tähenda sugugi, et kruiser trimaraan poleks piisavalt ohutu sinna ja tagasi sõitmiseks kahekerelisega võrreldes. Tänu väiksemale populaarsusele on trimaraani hind oluliselt madalam, kui sama suurel katamaraanil. Loomulikult on kolmekerelise nagu ka iga muu jahi ostu eel vajalik põhjalik uuring  veendumaks, et ostad ikka kalliskivi mitte telliskivi.

Katamaraanide ja trimaraanide võrdlus

Kahe- ja kolmekereliste vahel on olemas erinevused, millest on kasulik teadlik olla. Alljärgnev on pigem üldistused kui raudsed rusikareeglid:

1. Tüüpiline kolmekereline kruiser purjetab veidi paremini kui võrreldav kahekereline. Sellel pole midagi pistmist kerede arvuga. Kõik purjekad on omamoodi kompromissid ja trimaraani projekteerimise lähtekohad on veidi lähemal sooritusvõime skaala otsale ja veidi kaugemal mugavuse ja mahutavuse skaala otsast. Üldjuhul kipub olema nii, et mida rohkem mugavust on ette antud veeliini pikkusesse surutud, seda vähem on ruumi purjetamisomadustele ja vastupidi.

2. Trimaraane on „lõbusam“ roolida kui katamaraane. Katamaraanide roolid, eriti need, mis on hüdrauliliselt võimendatud, annavd edasi väga vähe „tunnetust“. Trimaraanide roolid on enamasti palju tundlikumad. Trimaraani maksimaalne sõidukreen on ca 10-12 kraadi, katamaraani ca 5 vastu. Trimaraanil on lihtne pressimise tihedust, jälgides tuulealuse (ujuki) ama süvist. Trimaraanid paudivad kiiremini ja kindlamalt kui katamaraanid. Enamuse trimaraanide amade veetakistus on väga väike ega tekita pööramisel nii suurt takistust kui katamaraanide sügaval istuvad kered.

3. Suurema osa kolmekereliste kruiserite eluruumid piirnevad keskmise kerega, millele mõnel juhul lisanduvad „laiendused“ tiibades keskmise kere ja amade vahel. Majutuse poolest on nad lähemal ühekerelisele kui kahekerelisele. Trimaraanide amades on tavaliselt luukide tagused panipaigad kuhu saab paigutada kergemaid ja mahukamaid esemeid. Raskem proviant tuleb siiski alati paigutada keskmisesse keresse.

Veel kaalutlusi

Trimaraanid on veidi laiemad kui sama klassi katamaraanid. Lai kere ei mahu mitmetele lippidele ja kitsaks võib jääda ka sildumispoomide vahel. Lähtuvalt väikesest tootmismahust on trimaraanid kindlustusfirmadele üpris tundmatud, mis raskendab nende kindlustamist. Kitsas järelturg põhjustab trimaraani müümisel palju pikema müügiaja. Võimalik ostjate ring on kitsas ja hajus ning tähelepanu saamine oma paadile võib võtta parasjagu aega.

Kokkuvõtteks

Kui su eelarve on piiratud ega võimalda osta kahekerelist kruiserit ja monohull tundub liialt kõikuv, võib kolmekerline matkapurjekas olla täiesti arvestatav võimalus. Vajalik mugavus ja merekindlus võivad etteantud summa puhul kõige varem vastu tulla just trimaraaniga ja kauged veed võivad osutuda lähemaks kui oskad hetkel ette kujutada.

Eelmisel aastal purjetasime vend Ahtiga avastusretkele Piirissaarele. Sel aastal otsustasime seada sihi teisele poole – põhja! Et ma polnud ka sõber Ilmarit tükk aega näinud, otsustasime minna kolmekesi.

Nagu kombeks, algab iga asi omal ajal või natuke hiljem. Seekord siis hiljem, sest vend Ahti kui HAPPY CAT VISION´i testkipper osales Tallinna Merepäevade Boat Show´l demonstratsioonesinemisegaega saanud sealt piisavalt vara tulema. Aga se´st pole miskit.

Esimese päeva õhtu

Kella poole kaheksaks oli kogu hädavajalik proviant peale laaditud ja andsime Varnjast otsad. Seega tõotas esimese päeva teekond kujuneda suhteliselt lühikeseks, sest pimeda peale ei tahtnud me oma randumisega jääda. Nii oligi – olemasoleva tuulega suutsime purjetada välja järvele aga tagasi tulekuks pidime kasutama bensiinipurjede abi. Esimene ööbimine – Kolkja muuseumi kanalis.

Hommikul ärkasin enne teisi ja hakkasin kohe asju kokku pakkima, et sellel korral saaks korraliku päevatee pikkuse. Startisime ca kell 7. Tuul muudkui tõusis ja oli puha tagant poolt ehk lõuna-kagust. Laevuke lausa lendas ja ka laine muudkui tõusis. Millalgi Nina küla juures otsustas ülejäänud seltkond tagasi magama minna. Ja minul ei jäänud muud suurt üle kui roolis püsida.

Keskpäeva paiku hakkasime vääramatult jõudma Mustvee sadamasse. Kerge visuaalne uuring ja sadam oligi leitud. Lihtne tegelikult – kohe piirivalve tornist paremal. Tegemist on peaaegu päris sadamaga. Kaid ja laevad on täitsa olemas. Samas tundub, et ehitus on poolikuks jäänud. Tükati on sadamas kaide asemel betoonist ja terasest vindilõhkujad ja ühel hetkel tundub hoopis, et projekteerija on olnud teadmstuses pollarite rolli suhtes – neid lihtsalt ei ole.

Ent aitab virisemisest – sadamasse oli meile vastu tulnud kohaliku jahtklubi kommodoor (niimoodi oli kirjas nimekaardil) ja Vabatahtliku Järvepääste juht. Pidulik, väga pidulik! Kogu meie sadamas seismise aja oli tunne, et tegemist on vähemalt sama suure sündmusega Mustvee jaoks kui Tallinnale oli “Krusensterni” külaskäik.

"Maarja" Mustvee sadamas

Arvestades, et Ahti pidi kindlasti järgmise päeva õhtuks kuhugi kella peale jõudma, alustasime oma tagasiteed kell neli pealelõunal. Tuul oli kümme meetrit sekundis otse vastu ja lained olid kah sellele vastavad. Seega: krüssu! Kahjuks selles osas ei ole mitmekereline laev sugugi oma parimas sõiduvees… Siiski – liikusime päris kenasti.

Ja õhtuks jõudsime välja Sassukvere sadamasse. Päris huvitav koht. Selline “sadam künka taga”. Nii hästi peidus, et kui mul poleks kepsus koordinaate olnud, siis oleksime võinud kahekümne meetri kauguselt mööda sõita ilma et keegi oleks midagi märganud. Kobisime siis magama ja peale kosutavat hommikust putru jätkasime teed.

Hommikul selgus, et tuul puhub jätkuvalt samast suunast, ehk siis otse silmaauku ja hakkab tasapisi nõrgenema. Pärast paari krüssuotsa, mis meid väga vähe soovitud suunas edasi viisid sündis otsus – bensiinipurjed… ja mõne tunni pärast olime tagasi Varnjas.

Tuult bensiinipurjedesse!

Kokkuvõtteks kulus Varnja-Mustvee-Varnja reisi peale umbes 43 tundi, mille sisse mahtus kaks ööbimist ja kolm tundi Mustvees kohalike vaatamisväärsustega (baar “Piraat Toomas”, kirik…) tutvumist. Soovitada võib sellise reisi kogupikkuseks “reede peale tööd kuni pühapäeva õhtuni”. Vastavalt soovile ja tuulele on võimalik ööbida tee peale jäävates ettevõtetes ja kohtades:

Nina Kordon

Nina Puhkemaja

Wiilipu Puhkemaja

Aarde Villa

või Sassukvere sadamas, kus aga puuduvad mistahes teenused ja tingimused

Kapten Peipuse selle suve üks eesmärke on leida mõned sobilikud kavad asutuste suvepäevade korraldamiseks purjetades Peipsil. Siin üks kirjeldus reisist Varnja-Pusi-Varnja, peatusega Kolkja muuseumis, lõunasöögiga Nina Kordonis ja Kallaste kaljude vaatamisega.

Seltskond purjekal. Peremehe moega mees pole mitte kapten vaid firmajuht.

Üks esimesi julgeid firmasid, kelle suvepäevad said teoks Peipsil purjetades, on Termopilt OÜ. Kapten Peipus pakkus välja päevase purjereisi Peipsil, algusega Varnjas ja lõpuga Pusi külas Willipu Puhkemajas.

Väljasõit oli planeeritud kella 10-ks ja umbes sel ajal või natuke hiljem õnnestus ka sadamast lahkuda. Ilm oli mõnusalt soe ja tuul oli mõnusalt paras, jaht “liugles lainetel kui lind”. Planeeritud ajal – veidi varem kui 12, jõudsime esimesse vahepeatusesse – Kolkja Vanausuliste Muuseumi ette kanalisse. Reisiseltskond läks nautima kohaliku muuseumi väljapanekut ja samal ajal tegeles meeskond kapteni isikus paadil otsa ümber pööramisega.

Kapten, poole kohaga sadamapuksiir

Muuseum sai vaadatud, ja reis jätkus. Et aga tuul juhtus olema eriliselt soodne, tegi kapten kõik selleks, et reis liiga kiiresti ei läheks. Näiteks heiskasime ainult ühe purje, võimaliku kahe asemel.

Ja järgmisesse peatusesse jõudsimegi just parajal ajal. Ninaküla – kunagine veeteede sõlm Peispi keskosas. Nina otsas asub tuletorn, mis (üllatus-üllatus!) töötab – see tähendab, et öösiti vilgub. Suurem vaatamisväärsustega tutvumine jäi aga seekord tegemata, sest Nina Kordoni nimelises külalistemajas oli seltskonda ootamas kohaliku köögi traditsioonide järgi vaaritatud lõunasöök, kus pearoaks oli ahjus küpsetatud koha. Suurim elamus oli kindlasti söögi lõpuks samovarist pakutud tee koos kohaliku eripära – vahustatud suhkruga. Tee joomise juurde kuulus ka põhjalik kursus tee joomise traditsioonidest, mida siinkohal ei refereeri – kel huvi, see saab ise proovida.

Lõuna söödud, tagasi pardale ja… igatahes – põhja! Seekord siis õnneks ilmakaare mõttes. Ninakülast umbes 7 kilomeetrit põhja poole jääb piirkonna suurim linn – Kallaste. Linn kannab vene keeles nime Krasnaja Gorka, tulenevalt linna kohal paljanduvast punasest liivakivikaljust. Neid me siis vaatamas käisimegi. Kaljud vaadatud, ots ringi ja Pusi külla Willipu Puhkemaja juurde öömajale.

Purjereisi boonus - harjutus "Abandon Ship!"

Willipu rand on kena, lai, sooja veega ja liivane. Liivadega on aga Peipsis omamoodi lood. Kui eelmisel suvel olid liivad ennast kenasti paigutanud nii, et “Maarja” sai lausa kalda äärde sõita, siis sel suvel on lained, hoovused ja tormituuled tekitanud päris huvitava liivaseljandiku umbes 30 meetrit kaldast eemale. Muidu poleks sellest ju midagi, aga see liivaseljandik jääb just mõni sentimeeter liiga kõrgeks, et muidu nii vähese süvisega “Maarja” saaks sealt üle sõita. Tänu sellele õnnestus reisiseltskonnale pakkuda veel elamusi nagu jahi lahti lükkamine madalikult ja harjutus “abandon ship”. Igatahes sai päeva programm sellega läbi ja seltskonda tabas oodatud õhtune puhkus.

Sellel pildil teeb kapten tööd

Järgmise päeva programmis oli ainult üks punkt – tagasisõit. Kokkulepitud väljumise ajaks oli seltskond juba laevale kogunenud ja ootasid kaptenit (kes teatavasti saabub alati viimasena). Jaht põhjast lahti ja teekond võis alata. Kõikide suureks ülaltuseks võttis tagasitee palju vähem aega kui edasitee. Mis tegelikult polnud ka mingi ime, sest vahepeatused ja nendega seotud manööverdamine jäi sellel otsal ära. Igatahes olime juba kahe ja poole tunni pärast tagasi Varnjal ja võis hakata muljeid jagama.

Teatavasti toimus 11.juunil Alatskivil järjekordne sääsepüüdmise MM . Selle peaauhinna oli välja pannud Kapten Peipus – purjetamine kuuele Peipsil. Värske maailmameister Aare otsustas suursündmust tähistada koos teise suursündmusega ja võttis preemia välja oma sünnipäeval, 27.juunil.

Tulenevalt Aare ja tema sõprade hobidest kujunes sellest väljasõidust meeleolukas kalapüügireis. Kalu püüti välja päris mitu ja juttu sinna juurde sai veel palju suurema saagi jagu.

Kapteni ja meeskonna poolt veelkord Palju Õnne ja Kivi Kotti!

Kalamees Andres - selle reisi edukaim, oma esimese kalaga

Teine kalamees Toni, kellel päeva suurim (loomulikult) kala koos landiga ridva otsast jalga lasi või noh, lesta tõmbas

Iga kala sai detailideni jäädvustatud...

... ja dokumenteeritud

Aga naistel teises pardas jätkus juttu kauemaks!

Kalapüügi nipid: spinning ühes ja päikeseloojang teises käes. Ükski kala ei jää külmaks!

Tiheda püügitegevuse kõrvalt õnnestus sünnipäevalaps Aarel kõik täpselt jäädvustada - seejuures ka teised jäädvustajad